Krissu tundis ära oma kodutare ...
Kui Kristiina rääkis mulle, et hakkab omale majakest ostma, paistis ta silmist eriline rahulolu, või siis nimetagem seda selliseks "kohalejõudmise" helgiks. Selgelt oli aru saada, et ta on leidnud koha kus kiigub kiiktoolis, sooja pleedi all, kuum teetass käes ka 80 aastasena. Jah, täpselt selline oli ka minu esimene emotsioon sinna maalapikesele astudes. Minu absoluutsed lemmikud olid meeletult kõrged, elujõulised ja tohutusuured kuused mis olid loomulikult uhkelt käbisid täis. Need on tal ikka hingematvalt kuninglikud, minu vaimusilmas moodustavad isegi väikese allee... oeh :) Tööd on seal veel palju, aga tööd Kristiina ei karda, ega ka tema armas pere, kes kärsitult ootasid tööde jätkamist, kui meie alles plaani pidasime... Kristiina sai oma maja võtmed kätte piltlikult öeldes olukorras, kus eelmisest omanikust oli lauale jäänud veel viimane pitsike koorelikööri... jah just nii.. proua teadis mis on hea :) Tõtt öelda oli meil tükk tegemist, et hoida kuni pildistamise päevani kõike nii audentselt kui võimalik, et saada mälestuseks just selline pildiseeria mis annaks edasi "kojujõudmise" suurt unistust ja aastate pikkust ootamise tunnet. Selline see siis parasjagu sai. Pean tunnistama, et mulle meeldis see päev väga, nii Kristiina enda kui ka selle sessiooni põhjuse pärast.
Mul on Kristiina pärast siiralt hea meel, muah mu lilleke :)
